Läänemeri
Eelmisest kirjast on palju aega möödas - jutt jäi pooleli Saksamaal. Niisiis – peale avariitõrjet Neustadt´is sõitsime üle lahe ja mööda Trave jõge üles Lüübeki linna, mida miinitõrjeüksus külastas poolametlikus korras. Poolametlik tähendab, et kuigi visiit oli „ametlik“, polnud nii palju mereväediplomaatilist tseremoniaalsust ja formaalsust kui päris-ametlike visiitide korral. Vastandina (pool)ametlikele, on enamus sadamakülastusi „rutiinsed“, st lihtsalt nädalavahetused puhkamiseks ja õppusteks ettevalmistamiseks.
Meile tähendas poolametlikkus igatahes üsna kena naiskadetist kontaktohvitseri, kes meiega terve nädalavahetuse jooksul tegeles ja igakülgselt abistas, ning tavapärast reedeõhtust vastuvõttu komandörile lipulaeva pardal.
Sildumisel juhtus selline lugu, et võõrustajad olid planeerinud meile kaikoha ühe ajaloolise puust laohoone kõrvale, milles, nagu selgus, tegutsesid kaks restorani. Kogu laevastik seisis muide vanalinna servas, seega üsna mugavalt. Nendes restoranides pidi aga järgmisel päeval peetama kaht pulma, mistõttu pulmakorraldajad muutusid üsna murelikeks kui hall ja mürisev laev nende vee-vaate ära rikkus. Peale pikemat seletamist sadamakapteni ja restoranipidajate vahel otsustasime natuke tagurdada ja neile vaate avada. Ühe pulmapeo pruudi-poolne korraldaja oli kohe nii rahul, et kutsus terve meeskonna peokohta kesvamärjukest mekkima. Loomulikult ei kõlba sellistele kutsetele „ei“ öelda ja nädalavahetus oligi kenasti alanud.
Peale hingetõmbamist Lüübekis algas ülesõit Turu poole ning ettevalmistused õppuseks Northern Coasts 2010 (NOCO 10). Kuigi kogu miinitõrjegrupp on nüüdseks juba enam-vähem kokku harjutanud, kasutatakse ülesõite ühelt õppuselt teisele taseme hoidmiseks nii üksusesiseses kui ka üksiku laeva siseses tegevuses. St aega kasutatakse laevasiseste häirete, nagu mees üle parda, tulekahju jms, taseme hoidmiseks ning laevadevahelisteks side- ja muude koostööharjutuste tegemiseks. Suuremaks harjutuseks oli teise laeva abistamine avariitõrjes, kus avaristiks olime seekord meie ise ning abistajaiks britid ja sakslased.
Ülesõitude ajal seisab meeskond ülesõiduvahti, mis tähendab, et neli tundi ollakse vahis ja kaheksa vaba. Ainult õhtusöögi ajal on kahetunnised vahid neljast kuueni ja kuuest kaheksani, et ühe vahimeeskonna vahid kogu aeg samadele tundidele ei satuks. Neli vahis ja kaheksa vaba ei tähenda muidugi, et need kaheksa tundi kogu aeg täitsa vabad oleksid – sel ajal tehakse vajaminevaid jooksvaid töid, süüakse jne. Vabal ajal jõuavad nii mõnedki ka angaari jalgrattaga väntama, aga lemmik vaba-aja tegevused on siiski filmide vaatamine, arvutimängud ja lugemine.
Jalgratas angaaris on hädavajalik riistapuu, sest kambüüs (maakeeli köök) varustab meid neli korda ööpäevas kõige hea ja paremaga ning merel olles on füüsiline tegevus üsna piiratud. Kambüüsist veel nii palju, et seal vaaritavad kolm kokka tavapäraseid söögikordi: hommik, kolmekäiguline lõuna ja õhtusöök ning lisaks öisesse vahti minejaile päevased jäägid ja võileivad öösöögiks.
Kuna sissesõit Turu sadamasse Saaristomeres on pikk ja kitsas, oli see organiseeritud kahe konvoina. Meie jäime kahjuks teise konvoisse ja jõudsime sadamasse alles pimeda saabudes. NOCOle saabusid ka EML Tasuja ja EML Ugandi, nii et juba esimesel õhtul kuulsime erinevaid uudiseid ja kuulujutte kodumaalt ning laupäeva hommikupoolik kulus Ugandiga järelesaadetud varustuse laeva vedamisele.
Pühapäeva hommikul kutsusime staabilaeva poolakad välja korvpallis ja võitsime suurelt rändkarika endale tagasi. Tundub, et tegu ongi Eesti-Poola vägikaikaveoga, sest teised laevad pole veel huvi üles näidanud.
NOCO on iga-aastane Saksa mereväe poolt korraldatav õppus, mis iga kord toimub erinevas Läänemere-ääres kohas. Selleaastase NOCO rikkus aga ilm, mis oluliselt piiras tegevusi. Enamuse õppuse ajast puhus SW (süd-west, maakeeli edel) torm, mis takistas väiksemate laevade tegevusi avamerel ning madalad pilved ja piiratud nähtavus tühistas enamuse planeeritud harjutustest lennukitega.
NOCO lõppes meile kohe alguses õnnetult (või siis õnnelikult, kuidas võtta), sest üsna pea avastasime end kodusadamast katkiläinud elektroonikat parandamas. Selline katkiminek pole muide midagi eriskummalist, kuna ühes miinijahtijas on keskmiselt rohkem tehnikat, mistõttu on ka katkiminemise tõenäosus suurem. Keskmise miinijahtija jooksva keremeetri hind kogu laeva hinnast on võrreldav või ehk suuremgi kui näit tuuma-allveelaeval või lennukikandjal. Kokkuvõttes oli üsna kasulik koduskäik: õppusest polnud ilma tõttu niikuinii suuremat asja, meeskond sai kodus käija ning elektroonika sai ka korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar